Üle pika aja olen jälle nii sügavalt kiindunud
Öösnaipritesse. Arbenina oskab tõesti asju ajada. Ma olen tükk aega vaevanud end - mis teeb neid nii eriliseks, vähemalt minu jaoks. Isiklikkus. Tunne, nagu oleks täiesti üksi, olgu siis mina või artist või muusika. Ma loodan, et ma pole ainus, kes tema muusikaga end nii tunneb - tegelikult ma usun, et paljud leiavad Snaiprites just sellepärast nii palju, et see on nii isiklikult suunatud.. See on juskui ainult ühele suunatud. See on niiii vastuoluline - nii sünge, aga samas sügav.
Ma pole lihtsalt VEEL ühegi teise muusiku/koosseisuga sellist olukorda tundnud. Ma ei kujuta ette, kas see isegi võimalik on.
Lisana paneks kirja siis, kohvi, peavalu, öised smsid ja talve tunde indoors
EDIT/ Muidugi ei saa mainimata jätta, et neljapäeval ja reedel oli kool kinni puudujate arvu suuruse tõttu